Lõngatalgud Ingridi-maal

See mõte sündis juba vähemasti poolteist kuud tagasi, et kui nüüd lillemüük otsa saab ja mu palgata puhkus kätte jõuab, siis emigreerun linnast ja lähen Ingridile maale külla ja lõngu värvima - seal ju kasvab igatsugu, ja üldse on väljas hää toimetada.

Ning nüüd saigi viimaks mõeldud-tehtud, ning kolmapäeva õhtupoole pakiti mind peale ja võtsime ette sõidu Ingridi-maale.
Neil on seal imekena talu - Ingrid ise ja ta kaasa tegelevad villa pesu ja lõnga värvimise ning saja muu tööga. Kultuurišokist toibunud kassipreili hakkas ka ringi trallima ning lauda poolt kostus kiimas pulli vaikseid möirgeid. Võtsime väikesed napsid, käisime talutuuril ja öösi külavahel ka jalutamas ning taimi vaatamas ja muid külajutte ajamas. Pääle selle lükkasin veel krapijuure ja veripuu ämbrisse likku ning ajaviiteks ja jutujätkuks said ka täipersed (tsitaat Ingridilt :P) (košenill) ära uhmerdatud ja valmis pandud. Isadora harjutas samal ajal puu otsa ronimist.

Järgmine päev algas varakult ja lõngade väiksematesse vihtidesse ajamisega, siis tegi Ingrid lausa kahe paja alla tule (neil on kena telliskivilegodest laotud välipliit) ning mina hakkasin lõnga peitsima. Ikke maarjajääga. Sinna vahele jõudsime nii süüa kui juua ja päevaplaane pidada ning vaadata urisevat ja tiigrina ringitormavat Isadorat.

Kui peitsitud lõngad nõrguma said, lükkasime veripuu ja krapijuurika pottidesse ning järgmine tunnike-poolteist võtsid need siis podiseda, samas kui mina ajaviiteks teist satsi lõnga peitsimiseks ette valmistasin ja vihte pooleks jagasin.

Huvilisi jagus nii Ingridi meespoolte kui läbihüppavate külaliste näol.
Isadora leidis, et kogu maailm on tema mänguasi. Kogu taluõu vähemasti.

No ja siis, vaatamata väikesele vihmale, hakkas see kõikse huvitavam jämmimine pihta - värvileem jahutatud ja lõunasöök söödud, sai lõpuks värvima hakata. Ja vot selle ajan mina küll maaõhu ja vee ning muude Imeliste Faktorite süüks, aga nii punast ei ole mina sellest krapijuurikast veel kätte saanud. Ning veripuu tuli ka ikka nii tume, et tumedamat annab otsida. Edasi sai igatpidi värvileeme ja lõngadega mängitud, tehtud küll heledamaid toone (krapist enam väga ei saanud, ta oli end esimeste lõngade peale suht ammendanud) kui ka igatsorti kirjumirjusid, ning selle veripuuga saab veel nii mõnegi lõnga värvida - puhas ta praeguseks küll enam pole, sest sinna sai sisse valatud ka pussuks läinud krapivesi ning lusikaotsaga košenilli.

Ja vot lõngade loputamine oli lahe, sest seda sai teha väljas, suures ratastega vannis ja voolikuga pesta, samas kui värvine vesi kohe äravoolust oma tee põllu poole leidis. Vihma sadas järjest rohkem, aga see mind väga ei morjendanud. Perenaine ise kolis küll ise sisse ära, aga mina toimetasin veel tükk aega väljas, samas kui Revo (see meespuul) garaažis survepesuriga villa pesi.

Ning see tore rest, mida ka pildil näha on, kuhu ma lõngad poseerima ja tahenema laotasin, on tegelikult villasortimise rest, kuhu Ingrid villad laiali laotab ja siis neid sortima kukub, kui Villasortimise Vaim tema peale laskuda võtab.

Ja muidugi tsentrifuug, mida mina ei näinudki, sest mina installisin parajasti Ingridile Chrome'i, kui tema mu märjad lõngad Tsentrifuugi pistis ja need sealt kenasti poole kuivematena tagasi tulid. Siis riputasime teisi küll sahvrisse, küll maja peale. Täna tõin nad linna kaasa kah, natuke tahenemist, ning siis on vaja üht suuremat lõngakerimise vaimu.

Mina aga igatsen juba tagasi, sest Revo lubas meile tumelilla ristikujupi maha niita, et sellega värvida saaks, ning naabrimuti põlluservas ootavad mind põdrakanep ja vast ka rukkilill, muust hääst ja paremast rääkimata (nägin kenasid madarapuhmaid ja kõrvenõgeseid). Ja muidugi tore seltskond, värske õhk ja üks ütlemata mõnna dušš.