Tormide ja tuulte keskel hakkab hing just kollast ihkama. Mina igastahes töötan päikesepatareidega, ja kui päikest muidu vähe, siis tuleb värvipajast juurde ammutada. Sihuke teraapiline tegevus.
Üldse tundub, et mul käib see värvimine kuidagi... laineti. Nagu ema ütles: ega selle tuulega lainetabki hästi. Täna ma üldse ei planeerinud värvida, aga näpud hakkasid päälelõuna nii kangesti sügelema, et mitte ei saanud vastu panna.
Rooma kummeli ja hennasegu pott niikuinii istus, viskasin sinna oma kurkumipära ka sisse, ja tulemuseks tulid säärased sügavkollased toonid - 2 tumedamad, 1 vähe heledam. Ma tajun ja näen hennat selles värvis koos kogu tema iluga, ja see on vahva.
No comments:
Post a Comment