Vaikne ja tõsine

Kirjumirjukas krapi ja killukese košenilliga

Sihuke vaiksevõitu päev oli. Aga sain endast siiski võitu, peitsisin lõnga ja pistsin külmvärvi. Sealt peaks siiski hulk košenilliroosat tulema, ja lisaks ka roosaoranžikat krapi leemest.

Krapp sai lahja virre, nii et miskit väga punast sealt polegi tulnud - kõige punasema sai aga minu armas Astra endale :) Samas, väga kaunid sügisesed toonid on.

Tellimuse uutele värvainetele pean paraku tühistama - kui ikka valida on üürimaksmise/elamise ning värvainete tellimise vahel (mis perspektiivis on küll ka sissetuleku lahutamatu osa), siis paratamatus valib esimese. Ja loodab, et sel nädalavahetusel Tartus laatadel läheb paremini. Sest sinna ma vähemasti jõuan.

Millega värvida, seda isegi veel jagub - košenillist saab veel mõnda aega roosat, ma usun, katetšut pole proovinudki, mõnda teist ka mitte - 3-4 kotikest veel vedeleb. Lisaks võimalus vasega kollakatest rohelisi võluda.

Mis aga juhtus, on see, et lõng, kujutage ette, hakkab vägagi otsa saama, ja vot see ON probleem. Täna võtsin suurest prügikotist välja viimased 7 vihti. Mis tähendab, et ca 3 tooni tuleb veel, ja siis ongi kõik. Aga nagu öeldakse - "we'll cross that bridge when we come to it". Ehk siis KÕIK lootused on nädalavahetusel.

Muidu - vaikne. Tõsine. Vaatan "Supernaturali" vanu osasid, koon natuke oma erilist lohesalli, hakkasin Jenny Deani blogist inspireerituna ka musta prügikoti meetodil kuduma... pole veel kindel, mis sealt tuleb - ideaalis kampsik, aga näis kas mul niipalju kannatust jagub. Varsti vist sokki kuduma - tellimustöö vana sõbra põnnidele.

Aga see julgus ja pealehakkamine, mis oli eelneval nädalal, see pole küll veel näole andnud. Eksis vist tuisuga teele...

Vaatan, kas jõuab sel nädalal ka Etsysse pesa teha. Kasutaja juba tegin, igastahes. Ja neid kedratud-värvitud efektilõngu võibki sinna vaatama jääda. Ikka fantastilisi asju teevad inimesed.