Peale eileöist kurkumipada sai siis täna tõepoolest seenile mindud - suure autotäie rahvaga, kellest ma tundsin esimese hooga ainult meie kallist autojuhti Angie't, aga ülejäänud osutusid ka väga vahvateks, ning Ene pojad olid väga lahedad (vanem, nii 7 aastane (äkki) Kenno hakkas mulle lausa "kavaleriks" - kandis asju, aitas mind vihmasajus, kui ma enam nina ettegi ei näinud, kättpidi metsast välja, ilma et ma mõne kännu otsas pimesi oleks konte murdnud, ja hiljem poputas nii et vähe pole.
Käisime Värska man metsas, oli säärane üpris madal ja kõvasti samblane (ohtralt põdrasammalt) männimets, lisandiks eriti noort männivõsa. Söögiseeni jagus ohtralt, neid korjasid teised. Eriti palju jagus liiv-ja nõmmtatikaid, aga need me jätsime metsa. Alul oli minul isegi nukker olemine, sest vaatasin palju ma vaatasin, no ei jäänud mitte kui üht huvitavat värviseent silma. Kurtsin juba Angie'le, aga siis leidsin korraga teispoolt teed noorest männivõsast pohlavarte vahelt 2 suurt pesakonda verevat vöödikut, ja tuju läks lakke. Rohkem kui 2 pesakonda neid küll leida ei õnnestunud, ei minul ega teistel. Angie leidis küll terve hulga oranže vöödikuid, aga need jäid kahjuks kilekotiga metsa - eks me kõik olime soodad, kui minema hakkasime, ja väga märjad kah, sest vihma ikka kallas, ja mitte vähe.
Aga hiigelsuure rohelise tatika tõin ära, ja paar peotäit juurepruunikuid samuti, lisaks veel mõningase valiku kahtlasi mittesöögi (eeldatavalt) seeni.
Ning et metsaalune oli kanarbikust lilla ja põdrasamblast hallikasvalge, siis korjasin ka neid ja mõtlen patta panna.
Pärast käisime veelkord ühes imearmsas talus veel armsama perenaise juures (ühe meite seenelise tüdruku ema oli ta), saime sooja, süüa ja kohvi, ning mina ihkan sinna nüüd väga tagasi - kutsuti küll, lõngu värvima ja muidu, nii et kui Angie viib, siis mina lähen :)
Nüüd podiseb juba lõng koos verevate vöödikutega potis, leem on väga-väga tume peet/mustsõstar, olen hirmsasti põnevil, et mis sealt välja tuleb.
No comments:
Post a Comment