Peitsima asudes avastasin, et enne järgmist satsi tuleb Safranis ära käia ja maarjajää varusid täiendada, sest seda on vaid nii teelusika jagu järel. See-eest olid aga valmis pandud raudvitriol ja vaskvitriol.
Maarjajääga lõng peitsitud ja loputatud, said kolm vihti vahepeal jahtunud ja kurnatud (vana padjapüür on hea kurn) värvivette. Et ma samal ajal tegelesin iidvana villase lõnga päästeoperatsiooniga, siis sai lõng podiseda isegi üle tunni aja. Aga värviks jäi tal imeõrn kollakas, millega ma mitte rahul ei olnud. Seega tõstsin ühe vihi välja ja jätsin kõrvale, teise panin eraldi kaussi ja lisasin sinna lusikaotsaga raudvitrioli, potti aga panin pool teelusikatäit vaskvitrioli. Rauaga lõng tõmbus hallikaks, potis olid pigem pruunid toonid. Ja siis otsustasin, et ei, see ei lähe mitte, tahaks ikka ilusamaid värve, ning lisasin mõlemasse vette ka lusikaotsaga kurkumit. Seejärel võtsin selle esimesena väljavõetud pussu lõnga ja pistsin ka korraks vasega veest läbi - täpselt nii kauaks, et ta kollase ligi võttis.
Tulemused, esmapilgul:
1. maarjasega eelpeitsitud, raudvitrioliga järelpeitsitud mustikavarred + kurkum - hallikasroheline, hele ja ilus
2. maarjasega eelpeitsitud, vaskvitrioliga järelpeitsitud mustikavarred + kurkum - kollakaspruunikas, kerge roheka alatooniga.
3. maarjasega eelpeitsitud, mustikavarred, korraks vaskvitrioli/kurkumi veest läbi käinud - küps kollane, selline päevitunud toon.
Igastahes järeldus: mustikavarred, mida Maandi raamatus rõõmsalt mainiti, ei tasu vähemasti minu potti panekut ära. Kui ma tahan peitsi ja kurkumi värvi lõnga, siis selleks on ka lihtsamaid meetodeid ;)
Jenny pidas kaugel Meerikamaal indigo-sümpoosiumi. Ui ma olen kade.
Aga lugeda saab sellest siin. K.a lisab ta ühe asjaliku indigoga värvimise retsepti.
No comments:
Post a Comment