Paha ja igav on haige olla. Korraks tundus üleeile, et see tõbi läheb kergelt üle sedakorda, aga ei... ta ilmselt kogus hoogu. Eriti nõme lapikuks vajutav palavik, köha, mis ei ole veel lahtine ja ähvardab vahepeal hinge matta, ning korralik, no ikka korralik nohu, mis kipub lõppema verise ninaga...
Seega ei maksa imestada, et kogu selle haigeolemise ja muu vahelt olin ma nii 2 nädalat tagasi jätnud lõngavärvimisest ülejäänud hibiskivee plastämbrisse kaane alla, ja see seal nüüd tuure kogus. Et Stu oli selle juba tähelepanu köitvasse kohta tõstnud ja andnud mulle pioneeriülesandeks siiski natuke köögis koristada, tuli valida - kas seesinane hallitusega kaetud asi ära visata (loogiline valik, eksole?) või sellega midagi ette võtta.
Normaalne inime viskab hallitava punase vee ära. Mitte ei riibu hallitust pealt ära ja ei pane seda potti koos peotäie mustsõstardega podisema ega viska sinna (maarjasega eelpeitsitud) lõngu sisse.
Vähemasti ei pidanud rohkem vaeva nägema - iga kord, kui käisin rohtu võtmas või teed tegemas, segasin seda kupatust natuke, ja siis hakkasin järjest välja võtma.
Nummer 1 sikutasin välja nii 45-50 min pärast, oli teine kenas õrna roosaka jumega hallis toonis - viskasin lihtsalt jahedasse vette ja jätsin sinna vedelema.
Panin endale äratuse ja vajusin ära. Nii 40 minuti pärast läksin sikutasin järgmise vihi välja -NR 2, mis sai 1.5 tundi värvivees ulpida, enne kui oma sõbrale kaussi seltsi läks.
Edasi oli korraks mõte, et mida teha selle kolmanda vihiga. Ja et midagi ei olnud, millega uut tooni anda ja ma tõesti ei viitsinud edasi solgutada, lajatasin oma iidvana karripera potti kõigele otsa. Nii 15 min ja välja tuli enamjaolt kollane lõng, kuigi ma tahaks uskuda, et tal on siiski mingi varjund ka eelnevast.
Loputasin need tegelased ära, tõmbasin äädikaveest ka läbi ja pistsin kuivama. Ongi kõik. Sai nagu sai, sest tõmmelda ei viitsinud, aga see korralik hibisk (nojah, II korda nüüd juba keedus küll) ära visata oleks ka vast patt olnud. Mo meelest.
See oli siis mu neljas kord lõngu värvida, esimest korda korralikult peitsitud lõngadega.
Nüüd ära lebosse. Aga muidu üritan helgematel hetkedel kui tõbi olla laseb Seto mustriga kinnast kudeda.
No comments:
Post a Comment