Ranne tettu, kohevarsti tuleb seda hirmsat asja ehk kahelt poolt kasvatavat pöidlakiilu tegema hakata. Isegi sõrmed tunduvad tublisti lihtsamad kui see kasvatamine-kahandamine. Aga no näis. Raamat on ees, vähemasti.
Selle järgi ma need kenad sakid juba tegin - olen alati vaadanud ja imestanud, et kuidas inimesed kinda äärt sakiliseks saavad. Nüüd siis teada - süüdi on õhksilmused, voltimine ja õmblemine.
Lõngadeks said maavillane valge ja hibiskiga värvitud hundihall. Mustri leidsin A.Piiroja "Kirikindaid Virumaalt" voldikust. (Ma olen tädi Ainole väga tänulik, et ta need kogumikud mulle kinkis). Jõhvi, Mägara talu, 19 saj ermile kingitud kindad.)
1 comment:
Ilus!
Verpin
Post a Comment