Et kõik ausalt ära rääkida, siis ma olen üpris nagu kits kahe heinakuhja vahel.
Eelmise suve algusest peale justkui pean plaani, et võiks päris ametlikult ajaloo taaskehastamisega tegelema hakata, sellest sai Eloga isegi juttu tettu ja ta ka ärgitas mind Tarbatu ridadesse astuma, nii et igastahes on Elo sellest ajast peale mu kasuemme. Aga seni pole päris kätte seda asja võtnud. Oskaks nüüd täpselt öelda, et miks. Kõhklused on mitmel teemal - et kas nad mind tahavad, kas ma sinna sobin.
Ühe asja olen ma enda jaoks vähemalt suutnud selgeks mõelda - et miks mina tahan taaskehastamisega tegeleda.
Esteks see, et mulle väga meeldib aeg-ajalt tänapäev kõrvale jätta, ja olla natuke hoopis teises ajas ja natuke teine inimene. Sihuke, kes võib istuda ja nahkkotikest nokitseda, värvipaja ümber paterdada ja inimestega käsitöö või muud juttu puhuda.
Teine on see, et... noh, seda pole nii lihtne paari sõnaga öelda. Aga ütleme nii, et ideaalis tahaks ma endale teha kogu varustuse nõnda, et näiteks sõba või vöö puhul hakkaks ma hääl meelel pihta lamba pügamisest. Või kuskilt mujalt algusest. Milleks eeldatavalt on lamba pügamine. Ja lahe oleks muidugi katsetada, et kuidas siis ajalooliselt see protsess käis. Ma ei tea, kas see on mingi minu isiklik kiiks - ilmselt ongi, aga ma tõesti tahaks kogu protsessi asja juures läbi käia.
No OK, sõle vms puhul ma vist lepiks ka juba olemasoleva metalli töötlemisega, aga ma muidugi üldse ei ütleks ära, kui keegi pakuks võimalust näiteks hõbedat kaevandada või soost (vms kohast) rauamaaki otsida ja sellest peale kõik protsessid läbi teha.
Ma igastahes olen kangekaelne ja ei osta kellegi teise käest taimvärvitud lõngu, sest minu jaoks on FUN seda ise teha.
Ma muidugi annan endale aru, et selline värk ei saa olla minu esimene varustus - et esialgu tuleb ikkagi kangas Abakhanist osta ja vaadata, kuidas selle värvimisega on (kuigi lahe oleks vähemasti seelik ja sõba, kui riie vastavas värvis juba ei ole (viimati nägin peaaegu musta ja kanapasakarva pruuni...) suvel kellegi juures suuremas pajas taimedega värvida - poevärvi väga ei tahaks külge ajada...)
Eelmine kevad ma juba unistasin väikesest muinasvarustusest. Äkki seekord ma suudan vähemalt niipaljukest kokku saada, et kuskil suve lõpupoole ringi tatsata. Teoorias ma peaks suutma kõik endale ise teha, Stu julgustas, et isegi pastlaid. Villane ja linane on muidugi kallid - noh, äkki saab vähemalt linaseks mõne voodilina? Ja Abakhanil tuleb lihtsalt silma peal hoida villase kanga osas. Ning pastlategu harjutada esialgu miskite riidejuppide peal.
Vöö on olemas! Suudaks iga kuu ühe jupi varustusest valmis teha, ehk saaks kesksuveks isegi midagi selga. Vähemasti ühe naiste särgi olen ma valmis õmmelnud, ei kukkunudki väga kole välja - aga tuu om masinõmblustega, nüüd vaja käsitsi tetta.
Nõelkudemist lubas mu kasuemme mulle meelde tuletada, siis saab endale sokid kah pastla sisse.
Nimekiri varustusest:
linane särk
vaipseelik
vöö +
sõba
nõelsokid/jalasidemed
linane rätik pähe
pastlad
särgisõlg +
sõba sõlg
vöökott
No comments:
Post a Comment