Kindad ja lõngapäästmisspurt

Üleeile öösel lõpetasin kindavõistluse kindad. Täna sain siis lõpuks neist pildid teha. Näha saab ükskord siis, kui võistlus läbi saab ;) Aga nad on päris edevad, eriti mu elu kolmanda paari kinnaste ja teise paari sõrmkinnaste kohta.

Nüüd koon sellele valgele pildil paarilist.

Seto roosiga, oma värvitud rohekashalliga (roosa on poelõng, kahjuks - ei ole mul veel säänseid toone).

Aga lõngapäästmine käis nii: avastasin ühe iidvana lõngakera, pärit vist taaskord vanaema varamust. Oli teine aga keras, ja koid kurivaimud olid temast end ikka päris põhjalikult läbi söönud. Vanasti oleks sellise eluka minema visanud, nüüd aga üritasin päästa, mis päästa annab - valge villane ju väärtuslik! Kerisin teda siis vaikselt vihti - pikemad jupid said kokku sõlmitud, seestpoolt tuli õnneks tervemat ka. Pisemad jupid jäävad ilmselt lõngavihtide kokkusidumiseks, nõelumiseks jms. Aga viht sai sihuke 60 grammine. Ja siis tuli mul mõte, et nüüd tuleb need koimunad hävitada - muidu söövad edasi, põrgulised. Välja külma kätte pole siin kuhugi väga panna, ei tahtnud ise ka välja minna - seega jäi üle teine tee - kõva kuumutamine. Aga mis siis niisama kuumutada - parem juba miskit värvi värvida. Nii mõtlesin mina, teades, et mul mitte midagi kodus pole, millega värvida. Või siiski - suure tuhnimise peale leidsin üles kunagi Maximast ostetud pisikese pakikese Surnumere hennat. (Pähe seda elukat ei paneks, seal on liiva ja muudki lõbusat sees, pähe käib teine henna). Aga kellaaeg oli juba hiline, ja ei viitsinud sugugi veel suure peitsimise ja muuga toimetada. S.t - kolme-nelja tundi mul polnud kuskilt võtta. Seega - pesin lõnga lihtsalt ära, ja pistsin ta soojendatud hennavee ja peitsiga koos patta. Lisaks siputasin pool teelusikatäit karrit - lihtsalt niisama, ja mõned pakid maasikateed (ei pane seda enam, ei pane - niivõrd räige imal hais tekkis... jäkk, mida nad selle tee sisse panevad ometi...). Tunnikese ta seal vaikselt podises, kuni mina lebotasin, pead valutasin, üritasin Stalkerit vaadata ja Doktor Dolittle'it lugesin. Siis lasin tal jahtuda ja pesin korralikult puhtaks ning saputasin hennapuru lõngast välja. Tundus kollane, igastahes.

Hommikul oli teda ilus vaadata - minu koledast koidest puretud lõngast oli saanud tumekuldne kaunitar. Kõlatama temaga just ei kuku, aga kindasse ja sokki läheb küll :) Nii et ma vist tean, mis värvi järgmised kindad saavad ;)

Mõtetes olen igastahes lõnga värvimas. (Nutt ja hala on selles, et mul pole enam väga lõnga, mida värvida, sest mu lõngavarud on ha-le-dad, ja raha pole ka üldse. Nagu üldse. Kui nii edasi läheb, jääb Raasiku trett minul küll ära :()

Aga unes nägin üleeile maarjajääd ja kaaliumdikromaati, ning täna öösi seda, kuidas ma hennaga lõnga siniseks värvisin, ja siis ise arutasin, et hennaga ju ei SAA lõnga siniseks, selleks on ikka indigot vaja - seepeale lõng solvus ja läks valgeks tagasi.