Sunday, February 27, 2011

Kala



Täna väga kudenud ei ole - peaks nüüd hakkama. Spiderwick Chronicles ja kindakudumine peaks kokku sobima. Natuke enne magamaminekut võiks ju? (Millega minu hajameelsus viimati hakkama sai - unetas ühe poole mustrist ära, nii et nüüd on kindal roos ainult ühel pool. Nujah, tuleb teisele poole see siis peale silmata...)

Aga kassile sõbraks tegin täna pihukala, Christi Küti lõike järgi. Loosi läksid vanad head (ja kohutavalt auklikud) punased püksid ja omavärvit lõng.

Yrme, kes kala kõlatas, ütles, et selle loogika järgi peaksin ma homme nikerdama mõne eluka, keda kala sööb. Ussikese? ;) Miks ka mitte.

Ainult et mul on otsas kraam, mida elukale sisse panna. Nii et ma ei tea, kui keegi juhtumisi seda loeb ja tal oleks villajääke vms täitematerjali, siis ma oleks väga tänulik. Eriti kuna ma saaks siis oma lohet tegema hakata. Joonistasin vabakäeliselt lohe lõike - keha koos peaga, eraldi saba, käpad ja tiivad. Soomused tulevad ka eraldi.

Ja Tikkimispistete Piibel on tore une-eelne lugemine.


Saturday, February 26, 2011

Pihukass



Mida teeb inime, kui tal ei ole und...

Võibolla teeb ta oma elu esimest pihulooma.
Raamatut mul ei ole. Stu'l on, aga tema on parajasti ära, ja võibolla oli hetkel just lahe, et ühtegi raamatut ei olnud.

Ma ei ole varem ühtegi täistopitud elukat teinud. Ma ei ole varem ka tikkinud miskit peale ristpiste, ja sedagi iidammu. Nii et igasugused vars ja sämp ja muud pisted on minu jaoks võõras maa. Kuigi sämppiste sain ma viimati kinnast tehes enamvähem selgeks, ja täna siis päris selgeks.

Igastahes tekkis mul mõte teha elukas, ja kuna kätte sattus vana must püksipaar, siis sai elukaideeks must kass. Joonistasin vihikusse paar kuuli ja siis enamvähem kassi, lõikasin lõike välja, ajasin end hulluks mingi kirjapulga otsimisega, mis musta kanga peale märgi jätaks - viimaks kollane pliiats suvatses seda teha - lõikasin kaks kassi siluetti välja ja õmblesin üleäärepistega kokku (hiljem lugesin, et see käib tikkpistega - no olgu, proovin järgmine kord tikkpistega, äkki läheb ka kiiremini), jätsin tagumikku paraja augu ja... leidsin, et mul ei ole kassi täistoppimiseks muud kasutada kui vana värvilise
villaloori juppe. Mida ma pigem kasutaksin viltimiseks, aga noh - harutasin neid juppe lahtisemaks ja muudkui toppisin, pliiats abiks. Viimaks õmblesin kassi sabaaluse kinni (seda tahaks küll teada, et kuidas on kõige parem auku ära peita...) ja... täitsa kassi nägu oli juba. Saba ja kõrvad.

Siis mõtlesin, et mis lõnga kasutada tikkimiseks - alul võtsin peenema valge mohääri ja katsetasin varspistet - no ei istunud. Harutasin ära. Siis sattus pihku korralik (ja suht peenike) omavärvitud kollane maavillane, hakkasin sämppistes miskit nikerdama ja nii ta edasi läks - otsisin vahepeal ainult teravama nõela.

Ja et ma ei teadnud mitte, kuidas otsi kuhugi peita, tõmbasin need lihtsalt sügavale eluka kõhtu. (Seal villaloori sees ei peaks need vast kuhugi minema.) Ja siis istusin oma kolm tundi ja nikerdasin erinevate omavärvitud lõngadega, nii nagu torust tuli ja idee jooksis. Tulemusega olen igastahes väga rahul.

Elukas saab igastahes ristitud Joosepiks, sest ta on must kass, tal on rohekaskollased punnis silmad ja päris-Joosep magas kõik see aeg mul kõrval ja norskas.

Igastahes, nüüd ma tahan mõne eluka veel teha. Vähemasti üks tore väike noormees peab ühe eluka endale saama. Ideeliselt võiks see elukas lohe olla, sest noormees on Kaire pisipoeg Eron, kellel on väga eepiline nimi ja veel eepilisem emme. ;)

Ja pealegi, mulle hakkas see tikkimise asi täitsa meeldima :D


Friday, February 25, 2011

Ancient and Medieval Dyes


Ta jõudis kohale!
Minu teine Book Depository'st tellitud raamat - Ancient and Medieval Dyes, autoriks William F. Leggett


Thursday, February 24, 2011

Kindad ja lõngapäästmisspurt






Üleeile öösel lõpetasin kindavõistluse kindad. Täna sain siis lõpuks neist pildid teha. Näha saab ükskord siis, kui võistlus läbi saab ;) Aga nad on päris edevad, eriti mu elu kolmanda paari kinnaste ja teise paari sõrmkinnaste kohta.

Nüüd koon sellele valgele pildil paarilist.
Seto roosiga, oma värvitud rohekashalliga (roosa on poelõng, kahjuks - ei ole mul veel säänseid toone).

Aga lõngapäästmine käis nii: avastasin ühe iidvana lõngakera, pärit vist taaskord vanaema varamust. Oli teine aga keras, ja koid kurivaimud olid temast end ikka päris põhjalikult läbi söönud. Vanasti oleks sellise eluka minema visanud, nüüd aga üritasin päästa, mis päästa annab - valge villane ju väärtuslik! Kerisin teda siis vaikselt vihti - pikemad jupid said kokku sõlmitud, seestpoolt tuli õnneks tervemat ka. Pisemad jupid jäävad ilmselt lõngavihtide kokkusidumiseks, nõelumiseks jms. Aga viht sai sihuke 60 grammine. Ja siis tuli mul mõte, et nüüd tuleb need koimunad hävitada - muidu söövad edasi, põrgulised. Välja külma kätte pole siin kuhugi väga panna, ei tahtnud ise ka välja minna - seega jäi üle teine tee - kõva kuumutamine. Aga mis siis niisama kuumutada - parem juba miskit värvi värvida. Nii mõtlesin mina, teades, et mul mitte midagi kodus pole, millega värvida. Või siiski - suure tuhnimise peale leidsin üles kunagi Maximast ostetud pisikese pakikese Surnumere hennat. (Pähe seda elukat ei paneks, seal on liiva ja muudki lõbusat sees, pähe käib teine henna). Aga kellaaeg oli juba hiline, ja ei viitsinud sugugi veel suure peitsimise ja muuga toimetada. S.t - kolme-nelja tundi mul polnud kuskilt võtta. Seega - pesin lõnga lihtsalt ära, ja pistsin ta soojendatud hennavee ja peitsiga koos patta. Lisaks siputasin pool teelusikatäit karrit - lihtsalt niisama, ja mõned pakid maasikateed (ei pane seda enam, ei pane - niivõrd räige imal hais tekkis... jäkk, mida nad selle tee sisse panevad ometi...). Tunnikese ta seal vaikselt podises, kuni mina lebotasin, pead valutasin, üritasin Stalkerit vaadata ja Doktor Dolittle'it lugesin. Siis lasin tal jahtuda ja pesin korralikult puhtaks ning saputasin hennapuru lõngast välja. Tundus kollane, igastahes.

Hommikul oli teda ilus vaadata - minu koledast koidest puretud lõngast oli saanud tumekuldne kaunitar. Kõlatama temaga just ei kuku, aga kindasse ja sokki läheb küll :) Nii et ma vist tean, mis värvi järgmised kindad saavad ;)

Mõtetes olen igastahes lõnga värvimas. (Nutt ja hala on selles, et mul pole enam väga lõnga, mida värvida, sest mu lõngavarud on ha-le-dad, ja raha pole ka üldse. Nagu üldse. Kui nii edasi läheb, jääb Raasiku trett minul küll ära :()

Aga unes nägin üleeile maarjajääd ja kaaliumdikromaati, ning täna öösi seda, kuidas ma hennaga lõnga siniseks värvisin, ja siis ise arutasin, et hennaga ju ei SAA lõnga siniseks, selleks on ikka indigot vaja - seepeale lõng solvus ja läks valgeks tagasi.



Monday, February 21, 2011

Colours from Nature :)

Andsin endale mõni kuu tagasi lubaduse, et soetan iga kuu endale ühe asjaliku raamatu.
Noh, esimene oli täna postkastis - Jenny Dean'i "Colours from Nature: A Dyer's Handbook"

Jenny on suht nagu Ameerika Klemola või Riihi :)
Nüüd söön end sõnastiku abiga (kõik need taimede ja puude nimetused) raamatust läbi ja naudin olukorda. Ja seda, et ma paranen, ning astelpalju ja päevalille tinktuur teeb kurgus väikeseid imesid.

Pealegi avastasin ma Jenny blogi :) Nüüd on tükiks ajaks asjalikku lugemist, ja lähipäevil jõuab kohale ehk ka mu teine tellitud raamat - Ancient and Medieval Dying.

Täna ei kude, sõrm protestib ja tõmbleb juba. Täna loen värvimise kohta ja puhkan ja mängin.

Sunday, February 20, 2011

Rukkilillelised labakud valma


Jutt sai juba eelmises sissekandes ära aetud. Igastahes - eile öösel kunagi sain valmis, pesin villašampooniga puhtaks (see teeb mõnusalt pehmeks ka). Kindad on kassi peal, sest esialgu olid need kassi all.

Ja Iseseisvuspäeva TK on nüüd ametlikult tettu.
Sain juba kindavõistluse teise kinda ka eile varrastele, pool pitsilist soonikut tettu, nüüd vaja edasi klõbistada. Kui mustri täna tettu saab, on hästi saadud. Kui kõik valmis saaks, oleks superluks.

Friday, February 18, 2011

Kindamaraton jätkub

Viimased päevad olen vaikselt nokitsenud, nüüd tuleb aga tuurid üles võtta. Jah, ma olen ENDISELT kõripõletiku vms sellelaadsega kodus haige. Ainus, mida ilma köhivate ja lämbuvate tagajärgedeta teha saabki, on kudumine (või noh, tegelikult saaks ju ka heegeldada, aga ma pole väga heegeldaja inime. Tikkimiseni... juba jõudsin.)

Sinimustvalge kindapaar tuleb igastahes valmis saada hiljemalt 23ndaks veebruariks, sest siis on mu esimese KT tärmin. Noh, eilse-tänase seisuga on nüüd 1 kinnas valmis. Minu esimene labak. Jah, selleks, et kiiremini saaks ja et muster sinna saaks, kuhu ma teda tahtsin, tegin labaku. See oli posserdamine. Kuhugi tuli ju must lõng torgata, sest projekt oli siniMUSTvalge. Ainult et majapidamises ei leidunud kübetki maavillast musta lõnga. (Sinine vähemasti oli, mu vana Liisu lõng - elu sees enam ei osta, see katkes mitu korda juba kerimise ajal, kudumisest rääkimata) Viimaks läks kahekordsena loosi Stu ülejääk beebialpacast.

Silmasin teda natuke peale, ja õppisin mähkpistet tegema - olgu tänatud netiavarused, kus igasugu õppematerjali leiab. Harrastasin siis seda kindaäärte peal. Hakkas täitsa ilusti jooksma.

Aga kinda enda kiri on poolenisti omalooming ja poolenisti Läti rahvuslik kiri, sest et mina komistasin Eesti kindakirju otsides kogemata kombel selle NATO projekti otsa, mis Lätis oli olnud ja sikutasin endale seega alla kogu kausta. 4500 paari kindaid. Nagu ma aru sain, siis hulk käsitöömeistreid nikerdas miskist suurüritusest osavõtjaile rahvuslikke kindaid kududa, alates 3 paarist kuni 30 paarini ühe meistri kohta. 3 tegijat olid ka mehed (tublid mehed, aga oi kui vähe)

Igastahes, Läti naiste kindad on väga väga ilusad. Mustrid on Eesti omadest ikka väga erinevad. Hästi palju on lilli (rahvuslill naistepuna). Ametlikult polnud mustreid muidugi kuskilt võtta, nii et joonistasin kindapiltide pealt nii hästi maha kui sain. Nüüd ootan tõesti kangesti suve ja järgmist sügist, et saaks suvel lõngu värvida ja siis nendega kindaid kuduma hakata, endale, perele ja muudele sõberpiffidele.

Kinnaste peale sai ka miski poolik vits kudetud. Üritasin tegelikult küll Islandi vitsa teha, aga feilisin. Esteks tahaks ma väga teada, et kuidas teha nii, et küljele auku ei jääks (äkki peab jääma, ei tea... nõelusin pärast kinni muidugi) ja teiseks, et kuda tonti moodi saab kolmandal real pahempidi kududes neid lõngu niimoodi teineteisest üle tõsta. No ei tulnud välja, ei tulnud. Jätsin siis vitsa poolikuks. Igastahes näeb huvitav välja.

Aga vitsade kudumine tuleb ikkagi selgeks saada, sest näiteks Läti kinnastel on randmetel igasuguseid vitsu, küll kitsamaid ja laiemaid.

Pilti teen kõigest igastahes siis, kui kindapaarid valmis on. Ja hetkel on mul 3 üksikut kinnast - võistluskinnas, siis seto roosiga kinnas ja see labak. Kudumisjärjekord on igastahes - labak, võistluskinnas, seto roosiga kinnas. Need elukad jäävad mulle. Edasi aga tuleb veel vähemalt mõned kindad kududa- kasuemmele hiliseks sünnipäevakingiks ja Stu'le, et ta käpakesed hääletades ei külmetaks, Dru'le märtsi sünnaks...

Aga üldiselt on väss ja looder olla. Kõ-ri-ni haige olemisest. Otseses ja kaudses mõttes.

Sunday, February 13, 2011

Saalomoni sõlmkiri ja muidu kindawärkd



Selgeks sain.
Täna hommikul leidsin FBst Hobipunkti video selle huvitava tehnika kohta, proovisin järgi ja nüüd nikerdan vahelduse mõttes lillakirjut salli - sokilõngast. Ema saab selle endale miski hetk. Ta kurtiski, et salli vaja. Noh, saab edevama siis ;)



Sõrmikute teemal on valmis üks valge seto, teistmoodi pöidlaga - see istub hoopis paremini. Ergo - ei mingit kahepoolset kiilu, keskelt ühest silmusest 2 õhksilma väljakasvatamine (ÕHKSILM-KINNISSILM -ÕHKSILM) näeb palju ilusam välja ja istub paremini ka käes, ning põhiline - ei venita labaosa nii pagana pikaks.

Mu valge lõng on ikka hale ja peenike küll. Võimalusel kerin ta vihtideks ja värvin üle - ehk saab siis natuke kohevust, muidu niru teiste kõrval...

Viimati värvitud lõngad aga läksid juba võistlustöösse, seal mul teistmoodi ranne hoopis, aga mis ma öelda tahtsin, oli see, et see kollane, mis viimati värvitud sai, on päiksevalguses ikka vägagi sinepiroheline/kollane. Selline väga kevadine. Hommikul paistis päike.

Haigus aga kogub endiselt tuure ega tee veel nägugi, nagu ta taganeda tahaks, kõigele minu ponnistustele vaatamata. Igav ja paha on. Õnn, et on käsitöö, mida teha ja Murdoch's Mysteries, mida vaadata.

Aga lahustuv kohv suure lusikatäie Nesquik'iga on imehea. Kurk nurrub. Stu retsept.
Kui tervemaks saan, üritan kõlavöö ka ära lõpetada.

Tegin selgeks, et kui Raasikult tellimiseks läheb, üritan vähemasti 1 kilo Eesti maavillast endale soetada. Ja edaspidi värvin lõnga nii... 100 g vihtides, siis ei ole muret, et poole kinda pealt lõng otsa saab. 50 on küll katsetamiseks hea, aga tahaks mõnda tooni rohkem saada.
2 kg oleks tegelikult parem. No näis, äkki õnnestub...

Friday, February 11, 2011

Tõbine sats lõngu


Paha ja igav on haige olla. Korraks tundus üleeile, et see tõbi läheb kergelt üle sedakorda, aga ei... ta ilmselt kogus hoogu. Eriti nõme lapikuks vajutav palavik, köha, mis ei ole veel lahtine ja ähvardab vahepeal hinge matta, ning korralik, no ikka korralik nohu, mis kipub lõppema verise ninaga...

Seega ei maksa imestada, et kogu selle haigeolemise ja muu vahelt olin ma nii 2 nädalat tagasi jätnud lõngavärvimisest ülejäänud hibiskivee plastämbrisse kaane alla, ja see seal nüüd tuure kogus. Et Stu oli selle juba tähelepanu köitvasse kohta tõstnud ja andnud mulle pioneeriülesandeks siiski natuke köögis koristada, tuli valida - kas seesinane hallitusega kaetud asi ära visata (loogiline valik, eksole?) või sellega midagi ette võtta.

Normaalne inime viskab hallitava punase vee ära. Mitte ei riibu hallitust pealt ära ja ei pane seda potti koos peotäie mustsõstardega podisema ega viska sinna (maarjasega eelpeitsitud) lõngu sisse.

Vähemasti ei pidanud rohkem vaeva nägema - iga kord, kui käisin rohtu võtmas või teed tegemas, segasin seda kupatust natuke, ja siis hakkasin järjest välja võtma.

Nummer 1 sikutasin välja nii 45-50 min pärast, oli teine kenas õrna roosaka jumega hallis toonis - viskasin lihtsalt jahedasse vette ja jätsin sinna vedelema.
Panin endale äratuse ja vajusin ära. Nii 40 minuti pärast läksin sikutasin järgmise vihi välja -NR 2, mis sai 1.5 tundi värvivees ulpida, enne kui oma sõbrale kaussi seltsi läks.
Edasi oli korraks mõte, et mida teha selle kolmanda vihiga. Ja et midagi ei olnud, millega uut tooni anda ja ma tõesti ei viitsinud edasi solgutada, lajatasin oma iidvana karripera potti kõigele otsa. Nii 15 min ja välja tuli enamjaolt kollane lõng, kuigi ma tahaks uskuda, et tal on siiski mingi varjund ka eelnevast.

Loputasin need tegelased ära, tõmbasin äädikaveest ka läbi ja pistsin kuivama. Ongi kõik. Sai nagu sai, sest tõmmelda ei viitsinud, aga see korralik hibisk (nojah, II korda nüüd juba keedus küll) ära visata oleks ka vast patt olnud. Mo meelest.

See oli siis mu neljas kord lõngu värvida, esimest korda korralikult peitsitud lõngadega.

Nüüd ära lebosse. Aga muidu üritan helgematel hetkedel kui tõbi olla laseb Seto mustriga kinnast kudeda.

Thursday, February 10, 2011

Esimene paar sõrmikuid valma


Täna lõpetasin siis vasaku käe sõrmed ja seega ka oma esimese paari sõrmikuid.
Olen targem küll - näiteks teemal, et kuidas uusi silmi vardale lisaks luua. Loo moraal: kui raamatus kinda juures kirjas ei ole, et kuidas, tuleb raamat algusesse lapata ja seal see seletus ongi.
Leidsin, et mulle täitsa meeldib villasega kududa, et sõrmede tegemine on küll tüütu, aga selle kõrvale võib vaadata Murdoch's Mysteries'i ja et kindapaar saab vist ikkagi kiiremini valmis kui sokipaar. Kuigi ausalt, ma ei ole aega võtnud. Igastahes peale kõiki neid sokke on väga mõnus vaheldus sõrmkindaid teha.

Nüüd ma kindlasti kaklen enesega, et milline muster järgmisena võtta (kinkige mulle punast lõnga või siis madarajuurikaid :D). Minu lemmikud on Setumaalt pärit kirikinda mustrid... kõik need roosid ja muud säärased... :D :D :D

Ja ma tahan pitsilist soonikut proovida teha, nii et... ma nüüd vist hakkan uut mustrit otsima ja lõngu sobitama. Tõbi keerab järjest karmimaks, nii et eks näis, mis sest välja tuleb. Köhimiseks tuleb igastahes pikemad pausid võtta... Seni aga kõlbab istuda ja kududa küll. Liigutada ei saa, siis lööb kohe palaviku kõrgemaks ja võtab ilgelt köhima. Aga sidruniteega koos mugavas toolis istuda veel peaaegu saab.

PS. Pildi tegi Stuart.

Wednesday, February 9, 2011

Natuke plaanitsemist ja mõlgutusi taaskehastamise teemadel

Et kõik ausalt ära rääkida, siis ma olen üpris nagu kits kahe heinakuhja vahel.
Eelmise suve algusest peale justkui pean plaani, et võiks päris ametlikult ajaloo taaskehastamisega tegelema hakata, sellest sai Eloga isegi juttu tettu ja ta ka ärgitas mind Tarbatu ridadesse astuma, nii et igastahes on Elo sellest ajast peale mu kasuemme. Aga seni pole päris kätte seda asja võtnud. Oskaks nüüd täpselt öelda, et miks. Kõhklused on mitmel teemal - et kas nad mind tahavad, kas ma sinna sobin.

Ühe asja olen ma enda jaoks vähemalt suutnud selgeks mõelda - et miks mina tahan taaskehastamisega tegeleda.
Esteks see, et mulle väga meeldib aeg-ajalt tänapäev kõrvale jätta, ja olla natuke hoopis teises ajas ja natuke teine inimene. Sihuke, kes võib istuda ja nahkkotikest nokitseda, värvipaja ümber paterdada ja inimestega käsitöö või muud juttu puhuda.
Teine on see, et... noh, seda pole nii lihtne paari sõnaga öelda. Aga ütleme nii, et ideaalis tahaks ma endale teha kogu varustuse nõnda, et näiteks sõba või vöö puhul hakkaks ma hääl meelel pihta lamba pügamisest. Või kuskilt mujalt algusest. Milleks eeldatavalt on lamba pügamine. Ja lahe oleks muidugi katsetada, et kuidas siis ajalooliselt see protsess käis. Ma ei tea, kas see on mingi minu isiklik kiiks - ilmselt ongi, aga ma tõesti tahaks kogu protsessi asja juures läbi käia.
No OK, sõle vms puhul ma vist lepiks ka juba olemasoleva metalli töötlemisega, aga ma muidugi üldse ei ütleks ära, kui keegi pakuks võimalust näiteks hõbedat kaevandada või soost (vms kohast) rauamaaki otsida ja sellest peale kõik protsessid läbi teha.
Ma igastahes olen kangekaelne ja ei osta kellegi teise käest taimvärvitud lõngu, sest minu jaoks on FUN seda ise teha.

Ma muidugi annan endale aru, et selline värk ei saa olla minu esimene varustus - et esialgu tuleb ikkagi kangas Abakhanist osta ja vaadata, kuidas selle värvimisega on (kuigi lahe oleks vähemasti seelik ja sõba, kui riie vastavas värvis juba ei ole (viimati nägin peaaegu musta ja kanapasakarva pruuni...) suvel kellegi juures suuremas pajas taimedega värvida - poevärvi väga ei tahaks külge ajada...)

Eelmine kevad ma juba unistasin väikesest muinasvarustusest. Äkki seekord ma suudan vähemalt niipaljukest kokku saada, et kuskil suve lõpupoole ringi tatsata. Teoorias ma peaks suutma kõik endale ise teha, Stu julgustas, et isegi pastlaid. Villane ja linane on muidugi kallid - noh, äkki saab vähemalt linaseks mõne voodilina? Ja Abakhanil tuleb lihtsalt silma peal hoida villase kanga osas. Ning pastlategu harjutada esialgu miskite riidejuppide peal.

Vöö on olemas! Suudaks iga kuu ühe jupi varustusest valmis teha, ehk saaks kesksuveks isegi midagi selga. Vähemasti ühe naiste särgi olen ma valmis õmmelnud, ei kukkunudki väga kole välja - aga tuu om masinõmblustega, nüüd vaja käsitsi tetta.

Nõelkudemist lubas mu kasuemme mulle meelde tuletada, siis saab endale sokid kah pastla sisse.

Nimekiri varustusest:

linane särk
vaipseelik
vöö +
sõba
nõelsokid/jalasidemed
linane rätik pähe
pastlad
särgisõlg +
sõba sõlg
vöökott

Tuesday, February 8, 2011

Mari sokid ja Coldrex


Tõbine olen. Niipaljukest suutsin päeva peale teha, et kanna ära lõpetada ja seega ka Mari sokid valmis. Õnneks kahekordse lõngaga läks see väga kiirelt. Lõngadeks Mari ärist pärit kirju sokilõng ja Maximast ostetud punane mohäärisisaldusega 100 % villane Venemaa lõng. Hästi paksud ja soojad.

Loodan, et omanik need varsti kätte saab ja natuke rõõmsam on.

Tass Coldrexi all, nüüd sidrunit sööma ja apelsinimahla jooma.
Over and out.

Monday, February 7, 2011

Esimene sõrmik valma


Eile alustasin ja täna lõpetasin (3 sõrme ja pöial). Miks peab inimesel nii palju sõrmi olema, nende kudumine on tüütu...
Aga mida ma õppisin, oli et - kui lõng on jämedam, tasub võtta vardale ca 10 silma, randmele piisab ka 11st.
Valge lõng on tublisti peenem kui mu hall, isegi kui alul nii ei tundunud.
Pika randmega sõrmkinda peale kulub ca 2x rohkem lõnga kui tavaliste labakute peale. (Hetkel loodan, et teise kinda jaoks ka halli jagub. (Tuleb vist teisel sõrmed valged teha.)
Kiilus igal neljandal real kasvatada annab selle jämedusega lõnga puhul liiga pika kiilu, parem oleks igal kolmandal real kasvatada.
Kiilu tegemine pole üldse keeruline, pigem see on väga lihtne.
Sakid otsas on pagana ilusad, teen edaspidi ka kinnastele ja sokkidele otsa, ning äkki ka mõnele mütsile.
Kirikinda muster pole nii tappev kui tundub.
Sõrmede lisasilmuste üleskudumine on porno. Vähemalt praeguse meetodiga.
Kõigi lõngaotste peitmine on umbes sama hull porno.

Sunday, February 6, 2011

Sõrmik võtab vaikselt jumet


Ranne tettu, kohevarsti tuleb seda hirmsat asja ehk kahelt poolt kasvatavat pöidlakiilu tegema hakata. Isegi sõrmed tunduvad tublisti lihtsamad kui see kasvatamine-kahandamine. Aga no näis. Raamat on ees, vähemasti.

Selle järgi ma need kenad sakid juba tegin - olen alati vaadanud ja imestanud, et kuidas inimesed kinda äärt sakiliseks saavad. Nüüd siis teada - süüdi on õhksilmused, voltimine ja õmblemine.

Lõngadeks said maavillane valge ja hibiskiga värvitud hundihall. Mustri leidsin A.Piiroja "Kirikindaid Virumaalt" voldikust. (Ma olen tädi Ainole väga tänulik, et ta need kogumikud mulle kinkis). Jõhvi, Mägara talu, 19 saj ermile kingitud kindad.)

Samblamüts


Üleeile õhtul alustasin, eile öösel tööl lõpetasin. Lõngadeks Mari ärist ostetud mitmevärviline valge-heleroheline-tumeroheline 40 protsendi villasisaldusega jäme sokilõng ja mustakarvaline roheliste aasadega efektlõng. Teatan ametlikult, et minu esimene Isetegija TK on edukalt läbitud :) Aga näpud sügelevad juba järgmise mütsi järgi... mul neid efektlõngu ikka natuke on. (Peaks vennatütrele ka mütsiku tegema, äkki ta siis hakkab uskuma, et sääraseid mütse saab ka mujalt, kui poest.)

Ametlikult müts nummer 4.
Modelliks nagu ikka Stuart, kes ekstra Ussickese jaoks hea näo pähe tegi. (Milleks on toanaabrid - selleks, et käsitööga poseerida ;))

Sõrmkinda katsetus tuleb varrastelt maha võtta, ja uus teha - see sai liiga lai, alahindasin elastaaniga lõnga venimisvõimet. Ja hästi soojad sokid tuleb ära lõpetada, et minu armas pisike Mari need endale saaks. Sest Mari tahab sokke ja Mari piab sokid saama!

Nüüd on paar vabat päeva, tahaks kõlavöö kangesti ka ära lõpetada, saaks vast kleidile külge panna.

Minu täielikult ärarikutud ema tekitab miskeid karvase äärega sõrmituid kindaid ja hakkab vist vennatütrele kindakudumist õpetama.
Aga loo moraal on hoopis - sina ei pea kudumisest mitte midagi teadvat inimest lõngapoodi saatma, sest tema ostab sealt oma lapsele kindakudumiseks 100% akrüüllõnga, ja seda mitu suurt tokki... Õnneks on Saskial vanaema, kes teda lolluste eest hoiatab ja ei lase säärase lõngaga kindaid teha.

Wednesday, February 2, 2011

Raamaturiiul

Lõpuks sai ta valmis ja kasutusse.
Secondhandist ostetud kolepruunist nõukaaegsest riiulist sai peale kahte värvikihti ja salvrätitehnikas hiinalaternatega kaunistamist midagi palju silmapärasemat. Hele ja ilus, elab nüüd laua peal (jaa, see laud on VÄGA suur), ülemisse riiulisse lähevad käsitööraamatud (hetkel said sinna aukohad Klemola ja mu teised taimvärvimise raamatud, keskmisele riiulile pisikesed ingliskeelsed lemmikkirjanike teosed - Rice ja Hobb, näiteks, ning lisaks veel Saksamaa sõbranna Anja kingitud gargoyle ja lausa tema värvitud ja kujundatud helmorui sõdalane Corbin. Ja saiapuru.

Alumisel riiulil pole veel raamatuid, sest kastid on esikus, aga Stu magab õiglast und, ja ei taha teda mette kolistamisega üles aada.

Mina aga vaidlen enesega, et kas sokk lõpuni kududa, või hakata kõlavööd tegema. Aga uimane ja väsinud olen, seega vist ei kõlata - koon sokki, saab vast ära lõpetada ja siis hakata kinnast tegema.
Aga teine, suurem ja kolepruun elukas ootab kevadisemaid ilmu, siis saab temagi uue näo.
Peale selle on mul veel puuviljakastid (tahan neid veel!!!), mis väikese värvi all samuti väga ilusad välja näeksid - need kolm, mis on, sisaldavad mu lõngasid. Ja neid saab ilusti torni laduda.

Targem ja tublim

Eile ostsin endale viimase raha eest antikvariaadist Klemola "Taimedega värvimise" raamatu. Juba peale esimest nelja lehekülge sain aru, miks seda raamatut omasuguste seas parimaks peetakse - kõik lihtne, selge, ammendav, peitsid, värvitaimede nimekiri, retseptid, oma ja väljamaiste taimedega katsetamised, ajalugu... Lihtne ja pagana kasutatav. Otsisin taimenimedele ka pildid taha - tundsin, kuidas kõrvadest ajas tossu välja ja intelligents tõusis. Lisaks lappasin taas läbi ka oma Jackie Crook'i "Taimedega värvimise" ja siis selle pisikese Efeline Liivi "Taimedega värvimise" (mis on ka väga asjalik ja räägib lihtsatest eesti taimedest, aga pildimaterjali järgi ütleks, et kõik läheb ühtlaselt pruuniks või kollaseks :p)

Ja siis istusin mina kella neljani üleval ja lugesin - erinevaid värvitaimesid puudutavaid blogisid, enamjaolt Riihivillat. Seda loen praegu ka, selline mõnus lugemine, sinna vahele Loodusvärvid ja Vanad oskused.

Ahjaa - mitu tundi läks ka seentega värvimise kohta artiklite ja blogide otsimise peale, ning endale pildilise nimekirja tekitamisele.

Täna oli enamjaolt kolimine, aga igastahes - valge väike raamaturiiul sai endale salvrätitehnikas hiinalaternad külge. Ja oma kuradiakendega villase käsitsi õmmeldud kleidi leidsin üles ja sain ta servad ära mõõta.

Tarvis läheb - Käistele 3.7 m pooka, 185 cm kummalegi käisele, ja alla äärde 3 m.
Ma arvan, et minu praegune pehmetes pruunides-kollakates toonides pook sobib väga hästi, ja 3 m tuleb see küll täis, ehk ka rohkem.

Ning muidugi päeva nael - sain Olustverest vastuse -

Tere

Tõepoolest hetkel puudub rahvusliku tekstiili eriala info meie kooli kodulehel.
Põhjuseks see, et eelmisel aastal võtsime vastu ka jaanuaris ja aprillis ja et mitte
sellel aastal segadust tekitada on see info hetkel maha võetud.
Uus vastuvõtt algab 13.juunist ning kestab 20.septembrini. Vastuvõtu alguseks paneme kodulehele ka
avalduse ja teiste vajalike dokumentide loetelu.
Õppetööga alustaksime oktoobris.
Peale vastuvõtu lõppu kutsume grupi üheks päevaks Olustverre, et tutvustada õppekava, koolitöö korraldust ning tutvuda
õppimaasujatega , kaasa tuleks võtta 3 omal valikul ise valmistatud käsitööeset.
(See selleks, et õpetajad saaksid ülevaate, mis tasemega õppijad on)
Õppetöö toimub 3-päevaste sessioonidena üldjuhul kord kuu jooksul.
Senini on olnud koolipäevad neljapäev - laupäev.
Õppetöö osalejale tasuta, tasuda tuleb majutuse, toitlustuse ja ka paljundusmaterjalide eest, mida õpetajad annavad.


Lugupidamisega

Helme Uusen
Õppeosakonna sekretär
Jään kannatamatult juunikuud ootama.